Berliini Olümpia Tähesõit 1936…
pea 4000 kilomeetrit tõsiseid seiklusi
Eesti meeskonna ülekaalukat võitu 1936. aasta Berliini Olümpiamängude auks korraldatud rahvusvahelisel mootorrataste tähesõidul võib kahtlemata lugeda meie motoajaloo üheks suuremaks saavutuseks.
1936. aasta Berlini olümpiamängud olid Eesti spordis ühed edukamad - Kristjan Palusalu kahte kuldmedalit maadluses meenutatakse tänini ja lisaks võideti tookord veel 2 hõbe- ja 3 pronksmedalit. Ent vahetult enne olümpiat triumfeerisid eestlased veel ühel üle-euroopalisel võistlusel. Esimese „Olümpia mootorrataste tähesõidu” korraldas rahvusvaheline mootorratturite klubide liit (F.I.M.) ning sellest võttis osa ka Eesti 14-liikmelise meeskond, kuhu kuulusid paljud tollaseid motovõidusõitjaid Harri Pärkma juhtimisel. Pika ja keerulise sõidu tegi täies ulatuses kaasa Eesti selleaegne tuntuim naismootorrattur Agnessa Kook-Männi ning oluline on märkida, et sõitu rahastati olümpiafondist.
Tähesõidu võitjat ootas lisaks aule ja kuulsusele suur rändkarikas. Punktide rehkendamisel mängis olulist rolli nii Berliinis asunud finišisse jõudnud võistkonna mootorrataste arv, rataste hulk osavõtja koduriigis kui ka selle riigi pealinna kaugus Berliinist.
Meeskond startis Tallinnast 1936. aasta 25. juuli varahommikul kell 7.30 kindlas rivikorras, kus kõige lõpus tulid külgvankritega masinad „doktor” Kletski „punase risti” ja mehaanik Mannerti „parandustöökojaga”. Finišisse ehk Avus ringrajale tuli jõuda 30. juuli pealelõunaks.
Ees ootas peaaegu 2000-kilomeetrine teekond. Esimesel päeval plaaniti läbida 400 km ning vahepeatusega Pärnus sooviti õhtuks Riiga jõuda. Pärnusse jõuti kell 10.15 ning teater Endla ees tehti peatus väikeseks kehakinnituseks. Pealelõunal ületati Eesti-Läti piir Polli piiripunktis. Loomulikult ei möödunud sõit viperusteta – kogu meeskond pidi korduvalt peatuma, et remontida katki läinud rehve, kuid vaatamata sellele saabuti õhtuks Riiga.
Hommikul löödi Riias taas ratastele hääled sisse ning ees seisis 380 km läbi Läti ja Leedu kuni Königsbergini. Piirilinnas Joniskises tuli paaril mehel hankida Leedu viisa. Läbisõit Leedust oli meeldejääv – algosadeks raputavad Leedu munakiviteed, purjus leedukad suurte hobuvankritega, rataste ette jooksnud koerad, kogu Leedut kattev vihm ja libedad teed.
Lõpuks ületasid mootorratturid Tilsitis Saksa piiri, aga ees ootas veel 120 km Königsbergi. „Sõit mööda puudest palistatud asfalteeritud maanteed järjest juba 13 tundi jalul olnud meeskonnale oli pingutavalt raske, kuid ühtlasi ununematult ilus: kujutletagu vaid, kuis 14 tähesõidumasinat öö vaikust ja pimedust läbistavad kõigi mootorite porinal ja prožektorite kiirgades.”
Öisel sõidul juhtus ka ootamatu õnnetus, kus ees sõitnud rattale sõitis tagant sisse teine ratas. Tsiklid said kannatada ning nende parandamiseks kulus paar tundi. Kell oli juba üle kesköö, kui tähesõitjad Preisimaa pealinna Königsbergi jõudsid.
Järgmine päev otsustati puhata, oli ju kahe päevaga läbitud ligi 2/3 teekonnast. Paraku selgus hommikul kurb tõsiasi: Königsbergi kontrollpunkti juhataja teatas eestlastele, et tähesõidu võitmiseks tuleb läbida Saksamaal veel kontrollpunkte. Määruste järgi tuli iga päev läbi sõita ühest punktist, kusjuures nende vahemaa pidi olema rohkem kui 250 km. Seega tuli puhkusepäev ära jätta ja viivitamatult teele asuda, olgugi, et oli mehed väsinud ja masinad vaid hädapäraselt korrastatud. Järgmine kontrollpunkt asus enam kui 300 km kaugusel Stolpmündes.
Edasi tuli hansalinn Lübeck, kust algas tähesõidu viimane etapp: Lübeckist Grabowi, Pessini ja Naueni kaudu Berliini, kokku 285 km. Õnneks ei juhtunud enam ühtki viperust. Tsiklid töötasid laitmatult ning mehed – ja üks naine – pidasid vastu. Tähesõitjate rõõm oli suur, kui lõpuks ilmus nähtavale raadiotorn, mille kõrval ootas lõpp-punkt – Avuse ringrada. Ajanäitaja osutas 15.30, kui Eesti meeskond sõidukite mürisedes Avuse väravaisse kogunenud rahvamurrust tervitatuna sihtkohta saabus.
Õhtuks anti teada esimesed kokkuvõtted ning selgus, et Eesti võistkonna ülekaal oli mäekõrgune. Olümpia mootorratturite tähesõidu võitjaks kuulutati Eesti meeskond 15 727 punktiga, teisele kohale tulid luksemburglased 2610 punktiga, neile järgnesid Läti, Poola, Holland ja teised.
3. augusti õhtul andis rahvusvahelise mootorratturite klubide liidu esimees Eesti meeskonnale üle tähesõidu rahvusvahelise rändtrofee, suure hõbekarika marmoralusel.
Järgmisel hommikul asusid võidukad ratturid koduteele. Tagasisõit osutus raskeks: küll ütlesid masinad üles, küll kukuti vihmalibedal asfaldil.
Kõigele vaatamata ületasid tähesõitjad Eesti piiri 7. augusti keskpäeval ja esimene planeeritud suurem peatus oli kell 15.30 Pärnus. Endla teatri ees peatunud tsiklid tekitasid linnarahvas suurt elevust ning kohvikus korraldati vapratele ratturitele Eesti Motospordi Klubi poolt tubli lõunasöök.
Tallinnasse loodeti saabuda kella 17-18 paiku. Viimane lõik osutus eriti raskeks. Märjamaa aleviku vahele saabunult kukkus pr Männi ning kannatada sai nii sõitja kui ka sõiduk, aga õnneks mitte liiga tõsiselt.
Lõpuks saabusid sõitjad ja sõidukid, olgugi et mõned neist slepis, rivis Sauele, kus korraldati võidukatele ratturitele uhke vastuvõtt. Tähesõitjaid oli tervitama saabunud Tallinna motorahvas tsiklitel ja autodel. Teele oli ehitatud auvärav vanikute ja Eesti lippudega.
Sauelt sõitis kolonn edasi Tallinna poole, tähesõitjad kõige ees. Kolonni lõpetas kaitseväe orkester autol. Mürtsuvate helide saatel tehti pealinna suurematel tänavatel auring. Laial tänaval ja selle ümber oli tähesõitjaid juba mitu tundi kannatlikult oodanud ligi tuhandepäine rahvahulk, kes nüüd vaimustushüüete saatel tähesõitjaid tervitas.
See oli kui omalaadne eelsoojendus suurte olümpiasangarite peatsele kojunaasmisele.